Paljud inimesed muutuvad enne hambaarsti juurde minekut ärevaks, kuid on ka neid, kes selle hirmuga ise hakkama ei saa.
Hirmu põhjuseks võivad olla varasemad ebameeldivad kogemused, lapsepõlvest kaasa saadud hirmud vms. Hirm võib kasvada isegi nii suureks, et võib kaasneda südame puperdamine, iiveldus, nõrkustunne, minestamisele eelnev tunne. Patsient ise on neist sümptomitest veelgi enam häiritud ja enesetunne võib veelgi halveneda.
Mida saate ise ette võtta?
Hambaarstile tasub kindlasti probleemist rääkida, sest uskuge, oleme varemgi kokku puutunud selliste hirmudega ja oskame delikaatselt leida lahendusi. Esimesel visiidil ei pruugigi jõuda hamba ravimiseni, vaid lihtsalt vestelda arstiga. Ta selgitab teile rahulikult ja arusaadavalt, millistest vahenditest võiks hirmu vastu võitlemisel abi olla.Vahel suhtlemisest piisabki, et tekiks usalduslik suhe arst ja patsiendi vahel ning tänu selle ka hirm kaob. Kui see ei aita, siis tutvustame järgnevaid võimalusi.
Sõprade tugi
Mõni patsient suudab end kokku võtta ja tunneb end kindlamalt, kui hambaraviprotseduuri juures saab viibida mõni lähedane inimene (nt hea sõber või pereliige). Kui arvate, et sellest võib abi olla, ärge kartke seda oma hambaarstilt küsida. Jagatud mure on ju pool muret.
Veenisisene rahustav süst
Sobib ka lastele. Veeni süstitakse rahustit, mille tulemusel enamik (ca 99%) patsiente tunneb sügavat lõdvestumist ning rahulolu. Kuna tänapäeval kasutatakse väga peeni ja häid süstlanõelu, ei tunne patsient süsti ajal peaaegu mingit valu. Veenisisene süst on üldjuhul patsiendile täiesti kahjutu, kuid ei sobi siiski kokku mõnede meditsiiniliste seisundite korral – näiteks kopsuhaigused, mõned südamehäire liigid, tüsedus ja anoreksia.
Söödav rahusti
Suu kaudu manustatavad rahustid (tabletid või siirupid) on meditsiinis, sh hambaravis kasutusel juba pikka aega.
– käsimüügiravimid
Sobivad ka lastele. Võtta sisse palderjanitablett 30–40 minutit enne raviprotseduuri algust või teelusikatäis rahustavat mikstuuri taimsetest komponentidest (meliss, palderjan, naistepuna, humal, viirpuu, leeder). Seda on soovitav võtta ravile eelneva päeva õhtul ja ravipäeva hommikul. Kasutada võib ka taimsete komponentidega drazeesid, mis sisaldavad palderjanijuure, kannatuslille ja humalakäbide kuivekstrakti.
– diazepamitabletid
Sobivad ka lastele. Antud ravimit manustatakse kas ühekordselt 1 tund enne raviseanssi või 1 tablett eelneval õhtul, teine ravipäeva hommikul ja kolmas 1 tund enne raviseanssi. Tabletti ei soovitata anda patsiendile ooteruumis, kus võib ravimi toimeaega oodates veelgi rohkem närveerima hakata.
Inhaleeritav rahusti
(naerugaas+hapnik) n.n kerge narkoos, mida kasutatakse hambaravis paljudes riikides ja mis leiab järjest laiemat kasutust ka Eestis. Selle meetodi puhul tekib lihastes kerge “lõtvus”, samas säilivad refleksid, patsient ei jää magama, vaid on rahunenud ja tundub kergelt unine. Patsient hoiab ise suud lahti ja vastab küsimustele. Protseduur ei kujuta tervisele ohtu, mistõttu on kasutatav ka väikelaste ja puuetega laste ravis. Narkoosi manustab selleks väljaõppe saanud arst.
Üldanesteesia
See on äärmuslik vahend rahustunud oleku saavutamiseks, kuna selle protseduuri tagajärjel kaotab patsient teadvuse. Kuigi see võib tunduda patsiendile kõige mugavam, kasutatakse seda alles siis, kui muud rahustavad meetodid ei aita. Kuna üldanesteesia korral tuleb teada väga täpselt patsiendi üldist meditsiinilist tausta, seetõttu kasutatakse üldanesteesiat äärmiselt harva ja ka sel juhul teeb seda spetsiaalse väljaõppe saanud anestesioloog.
Kuigi üldanesteesia korral ei mäleta patsient hirmutavast situatsioonist midagi, on sellest vähe abi hambaravihirmust üle saamiseks – iga visiidi ajal “magamapanek” võib hirmu hoopis süvendada. Ka on üldanesteesiast ärkamine palju pikaajalisem ning ebameeldivam kui ükski teine rahustamisviis.
Hüpnoos
Sellisel juhul eelneb ja järgneb hambaravivisiidile üks või enam hüpnoteraapilist seanssi. Kuigi see on üldjuhul efektiivne meetod, tuleb siiski meeles pidada, et hüpnoos mõjub erinevatele inimestele eri tugevusega
Psühhoteraapia
Psühhoterapeut (psühhiaater või psühholoog) püüab jõuda foobia tekke põhjusteni (näiteks lapsepõlves tekkinud hirmud vm) ning seejärel viia patsienti järk-järgult oma hirmuga “vastamisi”. Näiteks võib koostöös hambaravitooli lähedal istuva psühhoterapeudiga alustada lihtsate ja vähem hirmutavate hambaraviprotseduuridega (nt hammaste poleerimine) ning liikuda siis samm-sammult keerulisemate poole.
